Aastaplaan: Minu aeg
Olen oma elus kasutanud väga mitmeid erinevaid viise oma eesmärkide täitmiseks ning avastanud sel teekonnal, millised võtted on minu jaoks eesmärke täitvad ning millised on mu edasiliikumist takistavad. See on ka põhjus, miks kasutan senini igapäevaselt mitmeid erinevaid lähenemisi, et erineva iseloomuga projektide õnnestumist toetada, kuid on üks planeerimise meetod, millele olen truuks jäänud viimase seitsme aasta jooksul. Sellest viis aastat olen olnud ema ning see on oluline teadmine siinses kontekstis seetõttu, et väljendada taustana mu mõistmist, kui napiks muutub väikelaste kõrval aeg iseenda unistuste ja soovide jaoks ning ka seda, kuivõrd kriitiline seesama aeg laste kõrval enese mitte kaotamiseks on. Olen viimase viie aasta jooksul, mil mu keha on peamiselt teeninud mu laste parimaid huve, sõnastanud oma uue aasta eesmärke alati selliselt, et tagada meie perekonna heaolu. Kelle hulka loen ka iseennast, kuid selle käigus on mu enda vajadused enamasti täidetud teisejärgulisena. Ma saan nende õnnestumisel kõigist küll otseselt või kaudselt kasu ning meelerahu, kuid mingi osa on minus ka suurte edulugude järel ikka veel puuduses.
Sel detsembril aasta tagasivaadet tehes sain aga aru, et kõik mu senised väljaspoole suunatud eesmärgid on üheskoos laste imetamiste ning nende kandmistega täitunud ning mind valdas meelerahu. Olin täidetud sügava tänutundega ning olen seda siiani, kuid mu esimene reaktsioon uue aasta peale mõeldes oli hoopis hirm. Kartus selle ees, et äkki puudub mul nüüd ambitsioon edasi liikuda, eesmärke seada või unistada. Kui mööda olin selle hirmumõttega kaasa minnes aga pannud.
Paar päeva hiljem oma töönurgas eelmise muutumistsükli käigus enesele püstitatud “minimaalselt 30 minutit oma aega” eesmärgiga tekitatud harjumuslikus vaikuses esitasin endale küsimuse, “mida ma päriselt praegu soovin”? Mida üks ema päriselt soovib? Mille olin võtnud oma aastalõpu muutumistsükli eesmärgiks? Millest kõneles see sama hetk, milles viibisin? “Aeg iseendale! Aeg iseendaga! Aeg iseendana! MINU AEG!” kajasid mu mõtteis ja hetk pärast selle eesmärgi sobivuse süütundeta omaks võtmist, sest sellises vormis polnud ma veel varem oma aastast fookust sättinud, rullus lahti mu uue aasta plaan, mida kuude lõikes täitma asuda. Kasutades selleks tehnikat, mis pole mind seni veel kordagi alt vedanud, kuid mis pole kunagi seisnud silmitsi ka emaduse suurima eneseületuse ehk enese vajadustele pühendumise suurele väljakutsele.
Olles teadlik emadusega kaasneva sisemise vajadusega võtta enda jaoks aega, kuid samas tunda seda tehes end pidevalt süüdi oma eemalolemisega, tundub igati loogiline kasutada just EMA 2.0 platvormi oma teekonna kajastamiseks, et läbi enda kogemuse jagada nii raskusi kui rõõme iga edusammu teel, kuid teisalt peegeldada sellega kaasnevaid takistavaid lapsepõlvemustreid, vältimatut argi(m)elu, sisemisi ebakindlusi ning ühiskonna surve pool põhjustatud mõjutusi, sisemisi jõuallikaid ning praktilisi nippe mu eesmärkide õnnestumise või ebaõnnestumise taga. Soovin, et selle läbipaistva, kuid haavatava teekonna jooksul kasvõi pisut rohkem normaliseerida emades süütundeta enese jaoks aja võtmist, sest ükskõik, milline on meie uskumus täna selle kohta, ei saa meist keegi mööda tõsiasjast, et ema tühjast kannust ei ole laste janustesse tassidesse midagi valada.
Aga enne, kui asun oma toimetusi Facebooki ja Instagrammi vahendusel jagama, ei saa ma endale omaselt kuidagi mööda ka süsteemsusest, mistõttu jagan seda teekonda läbi minu jaoks toimiva lähenemise, mis ei pruugi ühtida Sinu senise harjumusliku lähenemisega, kuid avab ehk silmad uutele eesmärke täitvatele võimalustele või lahendustele.
Järgmises postituses jagan Sinuga juba lähemalt ülevaadet sellest, mis metoodikat ma kasutan ning millised on minu väljavalitud valdkonnad, millega sel aastal tegelen ning siis ei jää muud üle, kui teadlikke samme oma soovitud eluolu poole sammuma asuda. Üks väike, aga järjepidev, samm korraga.
Teadlikku oma aja võtmist Sulle,
Katrin Loodus