EMA 2.0 – Ave lugu

Elumudijate lugude seeria on kogum intervjuusid, mis on läbi viidud tuntud ja vähemtuntud Eesti emadega, kes on oma elus läbi teinud suuremat või väiksemat sorti muutuse. Need on emad meie endi keskelt, kellel igaühel on oma lugu ja muutus, millega maailma rikastada.

Tere, Ave! On suur rõõm Sinuga EMA 2.0 veergudel jutustada. Olgugi, et teame teineteist isiklikult ühe meie ühise tuttava kaudu, oled minu jaoks tuttavamaks saanud tänaseks just tänu oma sotsiaalmeedia jagamistele. Kas räägiksid lähemalt ka lugejatele, millega Sa igapäevaselt tegeled?

Tere, Katrin! Sinu pöördumine minu poole oli esialgu suureks üllatuseks ja pani mind kohmetuma. Esmane reaktsioon mu mõtetes oli, et mida mul nii väga öelda ikka on, aga eks meie pere lugu on omamoodi ja ma olen otsustanud teatud mõtteid meie teekonnast jagada. Meie perekonda kuuluvad mina, elukaaslane ja kaks last – 3aastane poeg ja 5aastane tütar. Jagan oma isiklikul kontol perega seotud muresid ja rõõme. Viimasel ajal peamiselt tütre harvikhaigusest ja geeniteraapiast tingitud teemadel. Kaardila lehel koondan kokku oma loometegevuse.

Su reaktsioon on väga armas ja pean tunnistama, et ka väga tuttav, sest eks olen vahel isegi mõelnud, kas mul on oma loodavate projektidega nii palju kvaliteeti luua, et seda maailmale jagada, kuid üha rohkem näen ja kuulen, et tegelikult vajavad ja otsivadki inimesed just seda infot, millega neil oleks kerge samastuda. Inimestega, kes pole meedia poolt valmis voolitud, vaid kelle võlusid saame ise järk-järgult avastada. Minu jaoks ongi sellised lood kõige nauditavamad ja väärt jagamist. Lood elust enesest, millest igaühest on midagi õppida.

Üldse näib mulle, et emadel, kel on lisaks armsale ja väljakutseid esitavale perele, ka viljakaid tulemusi andvad hobid, mingi selgesti tuntav rahulikkus ja tasakaal. Olles ise üsna kiireloomuline mõtleja ning vahel päris kannatamatu, tunnen siirast huvi, millest Sa igapäevaselt jõudu ja indu leiad, et oma tasakaalu säilitada?

Hobi on kindlasti see, mis aitab mul tasakaalu säilitada. Aga vahel olen üsnagi plahvatusohtlik, kui juhtub, et oma tass on täitsa tühi – ja seda praegusel keerulisel ajal mil on palju piiranguid, juhtub sagedamini kui varem – siis nendel hetkedel tunnen, et pean lihtsalt üksi olema. Loomupoolest olen ma tegelikult üsna kärsitu, kuid käsitööga tegelemine nõuab just teatud rahumeelsust ja kiirustamine pole hea. Palju üritan ka oma tundeid analüüsida, sest kui ma tean, miks ma plahvatusohtlik olen, õnnestub mul neid plahvatusi vältida ja suudan paremini ka keerulistes olukordades rahulikumaks jääda.

Hobi on kindlasti see, mis aitab mul tasakaalu säilitada.

Taaskord pean üllatuma sellest vastusest, sest nii nagu Olga loost selgus, kellega tegin eelmise EMA 2.0 intervjuu, tõi ka tema vastupidiselt mu ettekujutusele välja, et on pigem temperamentne inimene. Väga põnev, et meil on nii mitmed tahud olemas. Samas kumab Su tasakaalukus ning võime detailidesse süveneda läbi igast Kaardila tootest. Samas on sagimist täis jõulueelne aeg Sinu jaoks ilmselt üks kiiremaid, kui postkasti saabuvaid jõulutellimusi täidad, kuid kuidas leiad Sa sel tempokal ajal aega pereelu kõrvalt veel ka enese tassi täis hoida?

See vastus tuleb vist küll tõeline klišee, aga kui ma teen seda, mis mulle meeldib, siis see täidabki minu tassi. Varasemalt, kui ma nokitsemisega alustasin ning sahtlisse meisterdasin või uusi tehnikaid õppisin, siis ütlesin mehele, et ma lähen nüüd oma kabinetti närve ravima.
Jõulueelne periood on tõesti üks tegus aeg ja see teeb mind tegelikult päris rõõmsaks. Vahel olen väsinud muidugi ka, aga see eesmärgipärane tegutsemine on väga tore ja tagasiside on teistelt olnud nii positiivne ja annab indu edasitegutsemiseks. Taustaks meeldib mulle kuulata podcaste – eriline lemmik on Podcast Mull. Naisettevõtjate teema kõnetab mind väga ja annab motivatsiooni oma ettevõttega tegelemiseks.

On imetlusväärne, et Su tehtud tööde hulgas on ka selliseid tooteid, mille disaini oled algusest lõpuni ise teinud. Olen ka ise väikestviisi meisterdaja- ja käsitööhing, aga näib, et Sinu valitud tehnikad on midagi enamat kui see, mida tavaline kodukasutaja oma loometöös kasutab. Näiteks nimelised jõuluehted või omanäoline pandadega t-särgi disain, kui kohe mõned konkreetsed asjad välja tuua. Mis või kes on Sinu suurimad inspiratsiooniallikad?

Ma olen küll üsna algaja meisterdaja ja oma tehtud asjadega julgesin sahtlist välja tulla alles aasta tagasi, kuid ma olen läbinud mitu koolitust, mis on mu loometeekonnal suureks abiks olnud. Kõige tähtsamaks koolituseks pean ma Adobe Illustratoriga seonduvat, seal oli mul suurepärane juhendaja ja ma sain tohutult palju häid nippe ja võtteid, kuidas oma visioon mulle vajalikuks failiks teha, et ma saaksin seda oma masinatega kasutada ja välja lõigata. Geomeetrilised mustrid on erilised lemmikud ja neid ma üritan mingil määral ka ise luua. Sotsiaalmeedias hoian silma peal ja elan kaasa mitmetel naisettevõtjatel ning jälgin palju ka sarnase valdkonna tegijaid üle maailma, kuid kedagi eraldi välja tuua on väga keeruline. Aga naisettevõtjatest meenub, kui kunagi käisin Startup Inkubaatoris ja Kristel Kruustük seal oma ettevõtluse teekonnast rääkis – vot tema on üks powerful naine! Kõik tema sõnavõtud on energiat täis.

Sinu märkimisväärne õpihimu on nii innustav, kuid iga lapse sünd lööb pereelu muutustepöörisesse ja Sina tegeled lisaks kahele lapsele emaks olemise kõrvalt veel täiendavalt ka ettevõtlusega, mis omakorda toob pidevalt uusi suundi ja kohanemisi. Kui kergesti Sa uute muutustega harjud või neid oma ellu igapäevaselt teadlikult lood?

Ma olen küll selline inimene, kes on küllalt palju vanas kinni, ent samal ajal olen ma ka kiirreageerija tüüpi inimene, kelle jaoks asi peab tehtud saama!

Lisaks Kaardilale on mul lisaks veel ka päris oma alustav ettevõte, millele loodan peagi hoo sisse saada ja alustada šabloonide tegemisega. Hetkel näpistan muudel tegemiste kõrvalt aega uue masina tundmiseks, selle tarkvara õppimiseks ning tootekatsetusteks. Kaardila on olnud selles mõttes tore eelharjutus, mille kaudu õppida pisikesi samme nagu erinevate sotsiaalmeedia platvormide loomine ja sidumine, sisuloome ja hashtag’indus.

Loomupoolest olen küll selline inimene, kes on küllalt palju vanas kinni, ent samal ajal olen ma ka kiirreageerija tüüpi inimene, kelle jaoks asi peab tehtud saama! 

Saan aru, et uus ettevõte on veel suurema publiku eest varjus, kuid avastasin Kaardila instagrammi kontot vaadates, et ka see on alles üsna hiljuti alguse saanud. Kas käsitöö huvi valdas Sind juba enne emaks saamist või on see midagi, mis sai suurema hoo sisse laste kõrvalt või kuidas Sa selleni üldse jõudsid?

Minu meisterdamise teekond sai alguse üsna pea pärast Nora diagnoosi saamist, mil peas valitses suur segadus. Ütlesingi kodus kõva häälega välja, et mul on hobi vaja. Mul oli vaja midagi, millega tegeleda, et muremõtteid eemale saada. Lisaks oli pisipoeg saamas aastaseks – tahtsin talle peokaunistusi teha, sest teemapeod on toredad ja ma ei tahtnud Larsi sellest ilma jätta. Esimeseks sünnipäevaks tegin ma kaunistused küll vana hea “prindi-lõika-liimi” meetodiga,  kuid hakkasin uurima, kuidas saaks paremini ning milliseid materjale ja masinaid kasutatakse. Sõbral lasin laseriga koogitopperi välja lõigata, kuid plaan oli peas olemas, et edaspidi teen ise ja umbes kuu aega pärast poja esimest sünnipäeva saabuski koju vajalik tehnika ning sealt tasapisi kõik alguse sai. Vaatasin hulgaliselt õppevideosid ja uurisin välismaistest gruppidest, mida teised teevad –  esimene aasta oli üsna korralik iseõppimise protsess.

Lisaks maha raputamatule tundele, et Su päevas on rohkem tunde ööpäevas kui teistel, on Sinu pere haruldane veel ühel erilisel põhjusel. Pisut on see ka eelnevatest vastustest juba läbi käinud, kuid kas selgitaksid täpsemalt, milline see põhjus on ning kuidas on see kogemus Sind emana mõjutanud?

Hiljuti kirjutas üks endine töökaaslane väga tabava tsitaadi mulle “You never know how strong you are until being strong is the only choice you have.“. Noral diagnoositi 2018 septembris haruldane geneetiline haigus mukopolüsahharidoos 3A ehk Sanfilippo sündroom, veel tuntakse seda haigust ka lapseea Alzheimerina. Kindlasti on Nora eripära kasvatanud minus empaatiavõimet ja pannud sügavamalt mõtlema asjade üle, mis päriselt tähtsad on.

Norale peale vaadates ei oskaks kohe ehk arvatagi, et tal on väga raske diagnoos.

Erivajadustega inimeste teema on midagi, mis leiab ühiskonnas küll rohkem kõlapinda, kuid ometi teeb selle teema tõstatamine mind tarbetult kohmetuks. Kas harudlase haiguse diagnoosi saanud emana koged Sina samuti sellist kohmetust teiste hoiakute tõttu või kas on midagi, mida saavad teised lapsevanemad ja inimesed indiviidina ära teha, et (lapsevan)emad, kelle laps on mõne haruldase diagnoosi saanud, end avalikus ruumis mugavalt ja võrdsena tunneksid?

Norale peale vaadates ei oskaks kohe ehk arvatagi, et tal on väga raske diagnoos. Kõige rohkem riivab teiste puhul ehk see, kui antakse hinnanguid lapse käitumisele, sealjuures teadmata, et tegemist on raskelt haige lapsega. Ma olen olnud seda meelt, et me ei jäta oma käike Nora pärast tegemata – ka tema ju tahab kogeda ja näha erinevaid asju. Eelkõige on ta siiski laps, kellele meeldib turnida ja avastada, kuid tal on omad piirid ja neid piire on paraku ka meil väga raske ennustada ja seetõttu vajab ta pidevat järelevalvet. Kui ta endast välja läheb, siis seda on kuulda väga kaugele ning lähedal seisjatel tasuks mõni samm eemale hoida. Vaikselt harjume, et sellistes olukordades saadavad meid kõrvaltvaatajate pilgud, kuid mulle tundub, et etteheited tehakse üha vähem ning pigem öeldakse mõni lohutav sõna ja seda just seetõttu, et nö erilistest lastest räägitakse rohkem.

Väljakutsed, mida Nora diagnoos kaasa toob, on kahtlemata keerulised ja panevad igapäevaselt proovile, kuid kas elu on Sulle tänu sellele kogemusele pakkunud ka uusi seniteadmata võimalusi või avastusi enda kohta, mida muul juhul tõenäoliselt kogeda ei oleks võimalik olnud?

Minu teekond ettevõtlusmaailma on alguse saanud just Nora erivajadusest lähtuvalt ja minu soovist naasta tööturule, kuid samas olla oma ajaga väga paindlik. Võin öelda, et Nora diagnoos lõi mul ikka kõik tulevikumõtted korralikult sassi. 

Ma õppisin pärast gümnaasiumit lasteaiaõpetajaks ja töötasin sel ametipostil viis aastat. Pärast laste sündi, peamiselt pärast Nora diagnoosi, jõudis mulle kohale, et ma ei suuda ilmselt lasteaeda tööle naasta ja võtsin vastu otsuse, et annan sisse lahkumisavalduse. Elukaaslane toetas mu otsust igati ning oli nõuga alati abiks.

Minu teekond ettevõtlusmaailma on alguse saanud just Nora erivajadusest lähtuvalt ja minu soovist naasta tööturule, kuid samas olla oma ajaga väga paindlik.

Kogusin end pisut ning seejärel võtsin end töötukassas arvele, eelkõige selleks, et koolitustel osaleda, kuna ma ei teadnud veel päris täpselt ise ka, mis minust edasi saab. Kuna olin sel ajal juba meisterdamisega algust teinud, suunas konsultant mind ettevõtluskoolitusele. Koolitaja oli äärmiselt tore ja temaga vesteldes jõudsin ma mõtteni, mida ma tahaksin ettevõtlusvaldkonnas teha ning koolituse raames tegin ühtlasi ära ka ettevõtte äriplaani. Ma olin nii palju hirmujutte kuulnud äriplaani kaitsmise kohta, kuid kogu hirm oli asjatu – juhendaja oli tore ja koolitusel osalemine andis mulle eesmärgiks see äriplaan valmis saada ja ära esitada. Ma olin õppeprotsessist nii kaua eemal olnud, et alguses tundus küll pisut keeruline taas õigele lainele saada, kuid peagi oli juba hasart sees ja mõte töötas taas. 

Pärast ettevõtte loomist käisin ma veel teiselgi koolitusel, kus õppisin digidisainiga seonduvat. Seal sain palju häid oskusi ja suudan tänu õpitule oma visioone paremini realiseerida nii ettevõtte tarbeks kui ka hobitöös.
Alguses oli mul häbitunne, et olen töötukassas arvel, kuid nüüd tunnen, et see oli üks parimaid otsuseid – sain sel perioodil mitmeid koolitusi ja stardiraha oma ettevõtte jaoks. Huvitav fakt on ka see, et mõlemal koolitajal on erivajadusega laps – juhuse tahtel leidsin need inimesed, kes minu teekonda kõige paremini mõistavad.

Sinu pealehakkamine, õppimisvõime ja kogemus on tõeliselt imetlusväärsed ja eeskujuks paljudele. Lõpetuseks palungi Sinult üht soovitust või nõuannet emadele, kes seisavad nii sisemiste kui väliste kahtluste tõttu silmitsi ebakindlusega teha oma unistusi teoks ja miks mitte alustada ettevõtlusega, kuid kes vajavad seda viimast julgustavat tõuget?

Üsna pea pärast Nora sündi tundsin ma, et tegelikult on mul vaja midagi teha, et ennast mitte ära kaotada, sest kõik keerles kodu ja laste ümber. Tol hetkel mul veel ühtegi suuremat hobi polnud ja nüüd tunnen, et oma hobi oleks mul olnud juba siis vaja. Seda kuulen ma tegelikult ka paljudelt sõbrannadelt – alguses tahaks loomulikult lapsega palju koos olla ja kõik on uus, kuid mingi hetk hakkab see oma mina nii tagaplaanile jääma ja tekivad rusuvad mõtted.
Lisaks on igaühel vaja oma aega, et tegeleda oma asjadega. Kui ma olen saanud oma tassi täita, väljas käia, meisterdada, sõbrannadega lobiseda, siis koju tulles tunnen ma kohe, et ma olen rõõmsam ja mul on rohkem jaksu lastega mängida ja tegeleda.
Kui ettevõtte plaani veel pole, siis soovitan kindlasti leida mõni hea hobi (ja mine tea, ehk kasvabki sellest välja ettevõte), sest tegevuses olek aitab mõtteid korras hoida. Ja miks mitte silma peal hoida ka töötukassa võimalustel, sest kuuldavasti tõsteti ettevõtte stardiraha ka, seega tasub kindlasti uurida!

Üsna pea pärast Nora sündi tundsin ma, et tegelikult on mul vaja midagi teha, et ennast mitte ära kaotada, sest kõik keerles kodu ja laste ümber.

Aitäh Sulle selle inspireeriva vestluse eest! Soovin Sulle ja Su perele kaunieid jõulupühi ning rohkelt inspiratsiooni oma ettevõtete soovitud eduni edendamiseks!

Tänan, et minu tegemisi märkasid. Loodan, et ka teised leiavad indu mõne hobi alustamiseks või ettevõtte loomiseks.

Ilusat jõulukuud!

Ave igapäevaste toimetuste saad end kursis hoida Ave isikliku konto vahendusel ja Kaardila.ee Instagrammi või Kaardila facebooki lehe sõbraks hakates.

Peatse muutumiseni!