Loobumise võidud
Igal aastal kordub miljonite inimeste käitumine, kus heasoovlikult asutakse uue aasta plaane tegema ning soove üles märkima. Loetelus esineb soove ühest äärest teise ning sealt võib leida soove säästmise, uue töö, uue suhte, paranenud figuuri või loetud raamatute arvu jmt kohta. Usinalt asutakse jaanuaris oma soove täitma, kuid veebruariks on valdav osa inimesi oma rajalt maas ning näib, et eesmärgid ei taha suurest pingutusest hoolimata täituda.
Tihti peame selle põhjuseks vähest pingutust, piiravaid väliseid tegureid, liigset ambitsioonikust või enesedistsipliini puudust, kuid harva mõeldakse sellele, kas ollakse oma soovitu jaoks ka päriselt ruumi tehtud. Jagan Sinuga üht mõistujuttu, mis seda olukorda ilmekalt kirjeldab.
*
Käänulisel teel kõndis kord rändur, kes kandis seljas päevinäinud seljakotti ning kellele meeldis asju koguda, et seeläbi igaks elu juhtumiks valmis olla. Oma teel kohtas ta mitmeid lahkeid inimesi ja külastas paiku, kus alati mõni suurem või väiksem ese tema seljakotti sattus. Mida pikemaks venis tema rännak, seda raskemaks läks ka tema kott ja tuli üha rohkem peatuda, et jätkamiseks hinge tõmmata ja jõudu varuda. Puhkehetkedel meeldis mehele toetada selg vastu puud ning oma kotist mõni ese välja võtta ja sellega seotud lugu möödujaile pajatada või viisijupina enese lõbustuseks ette laulda. Selliselt möödus tema tee ilma suuremate juhtumisteta.
Ühel kuumal päeval kõndis ta taas oma teekonnal ning märkas sillerdava päikese käes kristallselge veega allikat, mis lausa kutsus jooma. Ta pani koti hetkeks maha ning tahtis janu kustutamiseks pihkudega vett haarata, kuid ei ulatunud veepiirini. Ta haaras oma koti ja lootis sealt leida midagi, millega veeni ulatuda, kuid leidis sealt sobiva anuma asemel hoopis katkise sõela. Suurest janust meeleheitel mees asus sõelaga allikast vett koguma. Tööriist ulatus küll kenasti veeni, kuid välja võttes voolas kõik tagasi allikasse ja mees pidi leppima vaid üksikute piiskadega. Sõelalt tükk aega piisku püüdes oli mees küll rampväsinud, kuid sai lõpuks janu kustutatud ning pani sõela heakskiitva pilguga tagasi. “Hea, et mul see vana katkine sõel ikka kaasas oli” ning jätkas oma teed.
Peatselt möödus ta talust, mille perenaine lõbusat viisi ümisedes õunu korjas. Mehel oli küll kaasas leiba ja killuke juustu, kuid ihkas kogu südamest vaheldust ning seadis sammud talu poole. Lahke perenaine tervitas rändurit ning suunas külalise lauda, kus oli soe pirukas, maitsev märjuke ning virnade viisi õunu. Mees lasi heal maitsta ning tunnistas, et sellist rikkalikku söömaaega pole tal juba väga kaua olnud. Perenaine rõõmustas ning pakkus rändurile tee peale kaasa veel ka pudeliga märjukest ning kuhjaga õunu, kuid kui mees pärast pikka veenmist nõusse jäi, ei mahtunud ta kotti peale kahe õuna enam midagi. Mees vaatas üht ja teistpidi kotis olevaid asju, kuid ühestki olemasolevast esemest ta loobuda ei tahtnud ja pistis kaks õuna niigi punnitavasse pauna. Ühte kätte võttis killukese pirukat ja teise klaaspudelis märjukest, millega pärast perenaise tänamist taas teele asus.
Mees oli saadud kogemusest joovastuses ning tantsiskles lauldes taas teerajal, märkamata, et vahepeal oli hakanud hämarduma. Tundes vaikselt seljakoti valusat hõõrdumist oma õlgadel kiirustras ta ööbimiskoha leidmiseks varjualust otsima. Suure tormamise peale takerdus ta aga vana puu võrestikku ning kukkus koos asjadega kõhuli maha. Hetk hiljem kuulsi ta kildudeks puruneva pudeli heli ning teepervelt üle veerevaid õunu koos kotist välja lenduva rahakukruga ja veel mitme hinnalise asjaga, milleni mees ka kiiresti püsti tõustes vaid järele jõudis vaadata.
Rändur istus maha ning hakkas suurest pettumusest teisi oma tähelepanematuses süüdistama – kirudes puujuurikat, mis jalge ette oli jäänud; lahket perenaist, kes talle head ja paremat oli kaasa andnud ning tagatipuks oma vanemaid, et need talle paremaid oskusi rännakuks polnud öpetanud. Loetelu jätkus veel edasigi, kuid halbade tunnete jätkuv üleskütmine västitas mehe nii ära, et see vajus sealsamas sügavasse unne.
Hommikul oli mees jätkuvalt tusane, kuid märkas, et midagi oli teisiti ning ta ei pidanud enam nii palju puhkama. Tema seljakott ei hõõrunud enam nii valusasti ning meelgi oli palju selgem. Peatselt möödus ta turult, kus käis vilgas kauplemine. Ta märkas kohe üht kena metalset pläskut, mida hädasti vajas, kuid milleks tal enam raha polnud. Mees otsustas müüjaga kaupa teha. Pärast pikka kauplemist, jõuti viimaks kokkuleppele, et kui rändur annab oma kotist ära kolm olemasolevat eset, saab ta soovitud anuma. Suure kauplemise peale oli mees nõus ning loobus asjadest, millel oli suur emotsionaalne väärtus, kuid sellest veelgi suurem edasiliikumist takistav jõud. Müüja naeris sõbralikult ta vastumeelset loovutamist jälgides ning ütles: “Asjade väärtust ei näita nende kinni hoidmise suurus, vaid neist loobumisega kaasneva elujõu vabanemine elus kiiremaks edasi liikumiseks.” Rändur kergitas õlgu ega osanud midagi vastata. Ta asus kaotusvalus taas teele, kuid järjekordse kuuma päeva päikese käes pläskust jahedat söömu rüübates meenusid turul kohatud müüja sõnad ja ränduri kurvale palgele ilmusid naeratuse kurrud, kui ta oma teekonda jätkas.
*
Igaüks meist on rändus teel ning igal ajal pakutakse meile nii ande kui raskusi, kohtumisi ja elutarkust, kuid kui oleme liialt hõivatud olemasolevasse klammerdumisega, ei teki meie mentaalses seljakotis ruumi uuele ja praegust teekonda toetavatele asjadele, kontaktidele, infole jne. Selleks, et saaksime uuel aastal liikuda sirgjoonelisemalt oma soovitu suunas, tuleb meil loobuda asjadest, mille olemasolu meie teed või püüdlusi raskemaks muudavad. Need võivad olla vanad teksad, mis enam jalga ei mahu; suhe, mis enam ei toimi; sotsiaalmeedia kontod, mis meid kurnavad; olematu meelerahufond; minevikusolvumised või kahetsetud sammud, mida enam muuta ei saa. Need kõik on asjad meie mentaalses seljakotis ning kui me pole valmis neist loobuma, aga soovime üha uusi hüvesid saada, sätib elu me rajale takistusi, mis meie koormat valimatult vähendavad. Seejärel on meil taas ruumi uutele kogemustele, asjadele ja olukordadele, mis on meie edasiseks arenguks ja liikumiseks hädavajalikud, kuid mille osas me tarbetust loobumata kaasa rääkida ei saa. Selleks, et oma rajal komistamata liikuda, peab seljakotti regulaarselt korrastama, et vabaneda raskusest, mis meid enam ei teeni ja tegemaks ruumi nendele asjadele, mis meil oma täitpotentsiaali avada ja rakendada toetavad, sest elu juhtub nagunii. Teadlikusega saad aga olla otsustaja, kes suunab, milliseks Su rännak nii uuel aastal kui elus üldisemalt kujuneb.